Mart Jesse: Seeder jätab pensionärid nälga
Mart Jesse, Eesti Kindlustusseltside Liit, juhatuse esimees
Kogumispensionile ei ole alternatiive, leiab Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees Mart Jesse.
Vanasti ehitas mees oma kätega maja, haris põldu ja sai kõige muuga hakkama. Naine kasvatas lapsi, kellest vanim poeg päris talu ja oli vanematele pensionisambaks. Väärtused olid paigas. Varjukülgi oli ka, näiteks 19. sajandi alguses oli eestlase keskmine eluiga napilt üle 40 eluaasta.
Nüüd elame kaks korda kauem. Kuid ikka leidub meie seas inimesi, kes arvavad, et enne oli parem. Kui teeksime asju vanamoodi, läheks elu jälle õigetele rööbastele. Kahjuks nad eksivad – eestlased on täna tervemad ja rikkamad seetõttu, et on läinud ajaga kaasa, mitte ei ürita kramplikult möödanikust kinni hoida.
Riik peaks ühiskondlike protsessidega arvestama, olgu need siis demograafilised või väärtuspõhised.
Elame kiiresti vananevas ühiskonnas, kus haigutab hiiglaslik demograafiline auk. Rahvastiku taastootmiseks peaks sündimuskordaja (sündide arv naise kohta) olema üle kahe, kuid viimase 25 aasta jooksul on see olnud keskmiselt 1,5. Sündimata laste arvuna tähendab see ligikaudu 125 000 last, mida on rohkem kui Tartus elanikke.
Kui eelmisel aastal oli iga pensioniealise elaniku kohta 3,3 tööealist, siis prognooside kohaselt langeb see 40 aastaga 1,5ni. Praktikas tähendab see, et ei ole piisavalt maksumaksjaid suurenevale pensionäride hulgale mõistliku ülalpidamise võimaldamiseks. Riigimehelik on olukorra tõsidust tunnistada ja otsida võimalusi sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Poliitikute jaoks on see aga neetult keeruline ega võimalda lööklausetel põhinevat kommunikatsiooni, mida valimisvõitluses kasutada.
Eestis ei ole muutunud mitte ainult rahvastikupüramiid, vaid ka poliitikute mõttemustrid. Kui tavainimene arvab, et probleemile peab otsima lahendust, siis moodsa aja poliitikutele ongi lahenduseks probleem ise. Rahvastiku vananemine ei tähenda, et on vaja leida lahendusi sündimuse suurendamiseks, vaid seda, et nooremaid jääb vähemaks ja nüüd on vaja püüda vanemaealisi valijaid. Vaja on ka eristuda ja vastanduda, sest see on ühisosast poliitiliselt nähtavam. Probleem, mida tegelikult lahendatakse, ei ole mitte tänased ja tulevased murekohad, vaid see, kuidas saada tagasivalituks.
Nii on pensionid valimiste eel alati päevakorral. Mida vanem valijaskond, seda paremini teema kõnetab. Kui tavaliselt peibutatakse lihtsakoelise pensionitõusuga, siis sel korral on pilt mõnevõrra kirjum ja Isamaa esimees soovib kaotada kohustusliku kogumispensioni üleüldse. Seda kõike illustreeritakse jutuga lasterohketest peredest, justkui oleks pensionid põhjuseks, miks inimesed lapsi ei saa. Kannaks pensionisambad laiali, küll siis kukuks naised sünnitama. Paraku on see eksitav, sest sündimuskäitumist mõjutavad hoopis teised tegurid.
On selge, et liiga mitme fondi tootlus oli lubamatult madal ja tasumäär häbematult kõrge. Kriitika ja pettumus on igati põhjendatud. Samas ei peaks poliitikud võtma seda kui üleskutset veelgi madalamale langeda ning pensionäridele ja riigi rahandusele vesi täielikult peale tõmmata. Vastupidi, see on üleskutse tunda huvi probleemi põhjuste vastu ning otsida lahendusi olukorra parandamiseks. Pensionituru osalised ei ole tegutsenud mitte omapäi, vaid riigi kehtestatud tihtipeale ebamõistlike piirangute raames ja järelevalvele alludes. Seetõttu ei ole mõtet süüdistada üksnes turuosalisi, sest vastutus pensionikogujate ees lasub samaaegselt ka riigivõimul.
Kui riik soovib tulevikus pensionärile vähegi mõistlikku äraelamist, siis kogumispensionist me ei pääse. Meeldib või mitte, kuid nii see on. Oodatav riiklik pension on paarikümne aasta pärast üksnes 20–25% keskmisest palgast. Minimaalse mõistiku toimetulekuni, milleks on 40%, saame jõuda üksnes koos kogumispensioniga. Alternatiive ei ole – pensioniea või maksude ebamõistlikult kõrgele tõstmine ja teiste valdkondade raha pensioniteks ümbersuunamine ei ole kestlik.
Jutt pensionikogumise asemel lastesaamisest kõlab ilusasti, kuid vaatab kahjuks mööda tõsiasjast, et tänased otsused mõjutavad üksnes tulevikku, mitte minevikku – lapsi tagantjärele sünnitada ei saa. Kogumispension ei asenda lapsi, kuid sellega saab leevendada negatiivset mõju, mida laste vähesus põhjustab. Seetõttu on vastutustundetud pensioni ja lapsi vastandavad sõnavõtud, et valida saaks justkui üht või teist, kuid mitte mõlemat. Parim, mida tänased tööealised oma laste heaks tegelikult teha saavad, on koguda vanaduseks piisavalt palju, et vähendada tulevikus laste õlgadele langevat majanduslikku koormat.
Pensionisüsteemi arendamise vajadused on tingitud rahvastikuprotsessidest ja see on pidevas muutumises. Elame ajal, kui maailm muutub kiiremini kui kunagi varem ja kõik süsteemid peavad sellega pidevalt kohanema. Eesti kolmesambaline pensionisüsteem on küll kaugel ideaalist, kuid on hea vundament, mille baasil edasi minna. Selle lõhkumise lubadused võimaldavad küll rohkesti meediakajastust, kuid tasub endale aru anda, et sajanditagusest talupojatarkusest pensionite maksmiseks tulevikus ei piisa.
Nii mõnigi riik on suutnud ka sündimuse ülespoole upitada. Seda ei ole aga tehtud pensionisüsteemi lõhkudes ja möödunud aegade peremudeleid idealiseerides, vaid noorte tegelikele vajadustele ja väärtustele vastava sotsiaalkindlustuse süsteemi luues.
Poliitikud, kes sellest aru saavad, toovad tulevaste pensionäride lauale leiva ja Eestisse lasterikkad pered. Kes seda aga ei mõista, toob kaasa pensionäride nälja ja rahvastiku jätkuva vananemise.