Kuidas mõõta kindlustusäri tulemuslikkust?

Andres Piirsalu, Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse liige

Üldiselt on avalikkuses tavaks hinnata kindlustustegevuse tulemuslikkust klientide tasutud kindlustusmaksete mahtude järgi. Asjatundja vaatevinklist on kindlustusmaksete maht küll üheks sisendiks kindlustustegevuse tulemuslikkuse hindamise juures, aga kindlasti ei saa selle põhjal anda asjatundlikku hinnangut, kui hästi või halvasti on ühel kindlustusandjal või kindlustusturul läinud tervikuna. 

Elu- ja kahjukindlustuse turu maht kasvas mullu hinnanguliselt üheksa protsenti ning kindlustusmaksete kogusumma oli 470 miljonit eurot. Samas arvestusmetoodika muudatuse tõttu ei kajastu see riiklikus statistikas.

2018. aasta oli üleminekuaasta, mil kindlustusandjad raporteerisid Statistikaametile kindlustusmakseid uue metoodika järgi. Seetõttu võib kindlustusmaksete summasid hinnates tunduda, nagu oleks kahjukindlustusturg mullu kasvanud 36 protsenti. Tegelikult ei olnud eelmise aasta tulemus nii roosiline, vaid probleem on kahjukindlustuse kindlustusmaksete arvutamise metoodika muutuses.

Eesti kahjukindlustuse kindlustusandjad otsustasid 2018. aastal minna üle uuele metoodikale kindlustusmaksete summade avaldamisel riiklikus statistikas. Kui varem lähtuti kindlustusmaksete avaldamisel laekuvatest järgmaksetest, siis uue metoodika kohaselt võetakse arvesse kindlustusmaksed kogusummas. 

Näiteks kui kindlustuse eest tasus klient aastase kehtivusega kindlustuslepingu eest kvartaalselt neljas osas, siis ka kindlustusmakset raporteeriti neljas osas. Uue metoodika kohaselt raporteeritakse kindlustusmakse summeerituna kogu kindlustusperioodi eest kokku, sõltumata sellest, kui palju peab kuus, kvartalis või aastas laekuma. 

Kuna 2018. aastal muutus kahjukindlustuse kindlustusmaksete statistika esitamise metoodika, siis eelmise aasta makseid ei ole võimalik võrrelda eelnevate ega järgnevate aastatega. Küll aga on alates 2019. aastast kõikide kindlustusandjate esitatav statistika jälle kasutatav.

Kindlustusäri tulemuslikkusest lähemalt

Statistikaamet avaldab igakuiselt andmed kindlustusmaksete ja nõuete väljamaksete kohta. Esmapilgul tundub, et tulemuslikkuse hindamisel ei ole midagi lihtsamat, kui saadud kindlustusmaksetest lahutada väljamaksed ja ülejäänud on kõik kindlustusandjate kasum. Eriti uhke tundub selline kasuminumber ju nüüd, kui maksete maht on teinud hüppe. Arvuliselt tuleks 2018. aastal kogutud 427 miljoni euro suurusest kahjukindlustuse kindlustusmaksete summast lahutada 244 miljoni euro suurune väljamaksete summa, siis ülejäänud 183 miljonit eurot on puhas kasum! Selline metoodika oleks aga äärmiselt diletantlik.

Järgnevalt olulised aspektid kindlustusäri tulemuslikkuse hindamisel:

• Kulude poolelt on vaja arvestada nõudega, mille kohaselt peab kindlustusandja sisuliselt igal ajahetkel omama piisavalt vara kõigi enda kohustuste katmiseks. See tähendab, et kindlustusandja peab moodustama eraldised ehk vana nimetusega reservid. Eraldiste maht on ajas muutuv suurus. See peab olema piisav selleks, et kui enam tulu ei tule, jaksab kindlustusandja kõik enda võetud kohustused ära katta.

See summa ja tema perioodiline muutus võib teatud perioodidel olla väga olulise mõjuga kasumi kujunemises. Näiteks kui „Eesti keskmine inimene“ jääb liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi tulemusena täielikult töövõimetuks, peab liikluskindlustuse kindlustusandja kannatanule igakuiselt hüvitama tema õnnetuse-eelse igakuise sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kuni kannatanu elu lõpuni. Lisaks veel perioodilised ravi- ja rehabilitatsioonikulud. Ehkki igakuiselt maksab kindlustusandja võib-olla ligi tuhat eurot kannatanuga seotud hüvitisteks, peab kindlustusandja moodustama reservi, mis katab ära kõik kannatanuga seotud hüvitistega seotud kulud. Summa võib ulatuda ühe miljoni euroni, mida tuleb kajastada muutusena eraldistes. See summa kajastub kasumiaruandes täies mahus ehk mitte tuhande, vaid miljoni euro ulatuses. 

• Tulude real kajastuvad kindlustusmaksed ja investeeringutulud. Nende arvestamise metoodika on kindlustusandja tulemuse mõõtmise sisendina üksjagu keerukas ning antud juhul sellesse teemasse seetõttu süvitsi ei läheks.
• Lisaks muutusele eraldistes tuleb tuludest maha arvestada ka jooksval perioodil klientidele hüvitatud väljamaksed.
• Tulemuse mõõtmise ühe sisendina on kindlustusandjal vaja arvestada ka tegevuskuludega. Sõltuvalt kindlustusandja ärimudelist võib suur osa tegevuskuludest minna kindlustusvahendusele, näiteks vahendustasud kindlustusmaakleritele, kindlustusagentidele jne.
• Kulude koosseisu lisanduvad veel ka edasikindlustuskulud. Praktiliselt kõikide kindlustusteenustega seotud riskide katteks on kindlustusandjad sõlminud edasikindlustuslepingud, et jagada enda võetud riske selleks spetsialiseerunud globaalse haardega kindlustusandjatega. 
• Kõigele eelnevale lisanduvad veel riskiga seotud kapitalikulud. Mõned edumeelsed kindlustusandjad arvestasid juba paarkümmend aastat tagasi enda tegevuse tulemuse hindamisel võetud riske. Nüüdseks on see trend jõudnud regulatsioonide nõuete rakendamise tulemusena ka kindlustussektorisse üldiselt. Üldistatult tähendab see, et kindlustusandjal peab olema kõikide otsuste ja tehingute juures rahaline hinnang vajaliku riskipuhvri katteks. Kui kindlustusandja ei ole enda võetud riskide katteks piisavalt raha kogunud, võib see ühel päeval kaasa tuua tema maksejõuetuse.  

Ei saa kinnitada, et kõik kindlustusandjad iseenda tegevuse tulemusi täna just nii mõõdavad, aga piisava konkurentsi olukorras tuleb sellega varem või hiljem hakata kõigil kohanema. 

Et täpsemalt mõista, kuidas tuleks hinnata kindlustustegevuse tulemuslikkust, võiks tutvuda Solventsus 2 ehk Euroopa-ülese kindlustustegevust reguleeriva õigusaktiga. Selles regulatsioonis peitub vastus küsimusele, kuhu areneb kindlustussektori tulemuslikkuse hindamine. 

 

Avaldatud Finantsjuhtimise Infolehes veebruaris 2019